24. aprillil pühitses Tartu Prantsuse Teadusliku Instituudi asutamise 10. aastapäeva. Juubeli aktus-õhtu peeti ülikooli aulas, kuhu oli kokku tulnud rohkel arvul osavõtjaid mitmesuguseist ringkonnist. Aulat kaunistasid Eesti ja Prantsuse lipud. Pääle avakõnet instituudi presidendilt prof. A. Piibult järgnesid tervitused ülikooli nimel prof. J. Kõpult ja Tallinna Alliance Française’i osakonna esindajalt hra Jean Cathala’lt ning tegevuse-aruanne ettekanne instituudi pääsekretärilt dr. J. Kranig’ilt. Sellele järgnes prof. L. Rudrauf’i aktus-kõne – ta asus kõnetoolile tormiliste kiiduavalduste saatel.

Oma kõnes tähendas prof. L. Rudrauf, et kaasaegne Prantsusmaa tahab end tutvustada teistele ja ise õppida tundma neid. See on kultuurilise koostöö ülesanne, mille juures üldinimsuse idee ühineb rahvusluse ideega. Pääle seda meenutas kõneleja oma Eestis viibimise aastaid, mille vältel talle on osaks saanud südamlik vastutulelikkus kõikjal. Tänu instituudi tegevusele, „on loodud sild Tartu ja Pariisi vahel ». Aktus lõppes dr. E. Ein’i kõnega: Prantsuse Teadusliku Instituudi tähtsus Eestis.

Instituudi asutamise mõtte algatajaiks olid prof. L. Puusepp ja tolleaegne prantsuse saadik hra A. Gilbert, kes 1921. a. detsembris ühiselt nõu pidades otsustasid ellu kutsuda Tartus asutuse, kuhu võiksid koonduda prantsuse teadusest ning kunstist huvitatud isikud. Mõte leidis Tartu haritlaskonnas, eriti aga ülikooli-ringkonnis sooja vastukaja. Pääle mõningaid nõupidamisi moodustati kolmeliikmeline komisjon., kuhu kuulusid prof. L. Puusepp, prof. K Schlossman ja kolonel P. Kann, kellele ülesandeks tehti koostada Instituudi põhikiri ja esitada see registreerimiseks. Instituut registreeriti Tartu-Võru Rahukogus 4. veebruaril 1922.

Juba algusest pääle tunti Instituudi vastu elavat huvi; mida tõendab tema asutajate liikmete rohke arv, umbes 40, päämiselt ülikooli-ringkonnist.

Instituudi avamiskoosolek peeti 27. aprillil 1922 ülikooli aulas Prantsuse tolleaegse saadiku hra A. Gilbert’i osavõtul, kes oma avakõnes lubas uuele instituudile abi ja vastutulekut Alliance Française’i ja Prantsuse Vabariigi valitsuse poolt.

Prantsuse Instituut on, nagu tema põhikiri (§1) ütleb, teaduslik selts, mille ülesandeks on: 1) Eestis teaduse alal töötajate lähendamine prantsuse teadlastega puht-teaduse pinnal; 2) prantsuse kultuuriliste aadete levitamine; 3) teadusliku iseloomuga küsimuste läbitöötamine; 4) tutvunemine prantsuse teaduse saavutustega; 5) teaduslike jõududega läbikäimise kergendamise teel võimaldada soovijaile tutvunemist prantsuse teaduse vooludega.

Nimetatud eesmärgi saavutamiseks põhikirja § 2. järgi korraldab instituut: 1) koosolekuid, mis teaduslikele küsimustele pühendatud; 2) vastavate uurimuste toimetuse; 3) kutsub prantsuse teaduse esindajaid konverentsile; 4) organiseerib teadusliku raamatukogu prantsuse õpperaamatuist, kirjandusest ja perioodilistest väljaannetest erisuguste teadusteharude alal; 5) valib enese keskelt komisjoni oma tegevusega seotud küsimuste läbivaatamiseks; 6) valib isikuid teadusliku hariduse jätkamiseks Prantsusmaal; 7) organiseerib oma liikmetele teaduslikke reise Prantsusmaale ja 8) organiseerib praktilisi prantsuse keele kursusi oma liikmetele.

Sellest näeme, et instituudi töökava on väga mitmekesine. Sellise kava teostamiseks jaguneb instituut sektsioonidesse: kirjanduse ja kunsti, loodusteaduse, õigusteaduse jne.

Instituudi tegevus on arenenud järjest suureneva edu tähe all. Tema suund ja vaim võttis kindlailmelise kuju juba tema algpäevil, mil instituudi juhiks-presidendiks oli prof. L. Puusepp ja teisteks juhatuse liikmeteks prof. Happich (vice presid.), prof. H. Kull (pääsekretär), kolonel P. Kann (laekur) ning prof. K. Schlossman (raamatukogu hoidja). Prof. L. Puusepp juhtis instituudi tegevust 7 aasta (1922—1929) vältel. Tema lahkumise järele valiti instituudi presidendiks prof. A. Piip. Praeguse juhatuse koosseis on järgmine: President prof. A. Piip, vice-president prof. G. Suits, pääsekretär dr. J. Kranig, laekur prof. P. Treiberg ja raamatukogu hoidja prof. L. Rudrauf. Pääle ülalnimetatud isikute on Instituudi tegevusest osa võtnud juhatuse liikmeina ja sektsioonide juhatajaina prof. E. Veinberg, dr. J. Rives, dots. H. Perlitz, prof. P. Kogerman, dr. E. Saareste.

Instituudi tähtsamaist saavutusist oleks nimetada teaduslike kõnede korraldamist, kus kõnelejaiks on olnud nii prantsuse kui ka eesti teadlased. Kõnesid on peetud väga mitmesugustelt teaduse aladelt, näit. kirjandus, arstiteadus, õigusteadus, filosoofia, loodusteadus j. m. Eriti viimasel paaril aastal on märgata prantsuse teadlaste huvide kasvamist Eesti vastu, mida tõendavad rohkearvulised kõned. Ettekannetega on esinenud prof. Tronchon (Strassburgi ülikoolist), prof. Blondel, prof. Lheritier (Pariisi ülikoolist), pr. dr. A. Noël, prof. Guerlin de Guer (Lille’i ülikoolist). Eesti kodanike, eriti aga akadeemilise pere huvi prantsuse kultuuri vastu näib järjest kasvavat, mida tõendab instituudi liikmete arvu kasvamine kui ka elav osavõtt kõne-õhtuist ja koosolekuist. Eriti tuleb alla kriipsutada kirjanduse ja kunsti sektsiooni agarat tegevust viimaseil aastail.

Kuid vaimlise koostöö otstarbel ei piirdu prantslased ainult oma teadlaste siia-saatmisega, vaid nad võimaldavad ka meie teadlasile, eriti aga nooremale põlvele, tutvuneda Prantsusmaal prantsuse kultuuriga- ja teaduslike töömeetoditega, määrates selleks iga aasta ühe stipendiumi. Kümne aasta vältel on Prantsuse Vabariigi valitsuse poolt määratud stipendiumi kasustanud 15 isikut, nendest 10 arsti-, 2 kirjandus-, 1 loodus- ja 2 õigusteadlast.

Dr. ès sc. J. Kranig, Tartu Prantsuse Teadusliku Instituudi tegevuse ülevaade 1922-1932, Olion nr 56, mai-juuni 1932, lk 130.